Monthly Archives: June 2013

Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest III – Halduskulud

Lisaks energiatarbele ning sisekliimale muutuvad renoveerimisjärgselt ka halduskulud. Eelkõige oodatakse, et hoone soojustamise tulemusena vähenevad kulutused soojusenergiale. Samas tekib küsimus, kas on mõistlik eeldada, et elektrienergiatarve pärast sundventilatsiooni ning automaatikasüsteemide kasutuselevõttu väheneks.

Käesoleva aasta kevadel valmis EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudis bakalaureusetöö pealkirjaga “Renoveerimistööde mõju Tehnikamaja korrashoiule“. Töö autorid Kati Kraavi ja Annika Suup uurisid Tehnikamaja renoveerimisel tehtud töid, teostatud tehnilisi lahendusi ning kulude muutumist.

Töö autorid märkisid, et 2012. aastal olid Tehnikamaja kogukulud (joonis 1) 46500 € võrra suuremad, kui renoveerimisele eelnenud 2008. aastal. Ühe põhjusena toodi välja kasutatava pinna suurenemist ning ventilatsiooni- ning automaatikasüsteemi kasutuselevõttu (vt. ka “Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest“).

Suup jt graafik kodukale_kärbitud

Joonis 1. Väljavõte 2008. ja 2012. aasta halduskulude võrdlusest (Kati Kraavi; Annika Suup)

Bakalaureusetöö raames viidi töötajate seas läbi ka küsitlus, mille kaudu sooviti teada saada, milliseks on kujunenud hoones pidevalt viibivate inimeste arvamus. Küsitluse tulemustest selgus, et üldjoontes ollakse renoveerimise tulemustega rahul. Samas viidati mõningatele kasutusmugavusega ning ehituskvaliteediga seonduvatele probleemidele. Mõningateks näideteks on sundventilatsiooni kasutamisest tulenev siseõhu madal suhteline õhuniiskus (vt. ka “Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest II – Sisekliima“), valgustusautomaatika reguleerimine ning mõningad probleemid kütteautomaatikaga.

Autorite sõnul ongi pärast igakülgseid renoveerimistöid oluline asjatundlik järelevalve. Seetõttu soovitati bakalaureusetöös pärast renoveerimistöid nimetada vastutav isik, kelle ülesandeks on tuvastada pärast hoone kasutuselevõttu ilmnenud puudused ning seejärel organiseerida nende kõrvaldamine.

Jaanus Uiga

Teadus- ja õppehoone renoveerimise tulemustest II – Sisekliima

Nagu eelnevatest postitustest võib lugeda, on EMÜ Tehnikamaja renoveerimisest möödas juba tublisti üle aasta. Kui varasemalt on antud ülevaade soojus- ja elektrienergia tarbe muutumisest, siis nüüdseks on valminud ka ülevaade mitmesugustel ajavahemikel teostatud sisekliima mõõdistuste tulemustest.

Käesoleva aasta kevadel Tehnikamajas toimunud Biosystems Engineering konverentsil ette kandmisele tulnud artikli Exploring the Effect of Carbon Dioxide Demand Controlled Ventilation System on Air Humidity jaoks teostati suhtelise õhuniiskuse ning sisetemperatuuri mõõtmisi 2012. aasta kevadel, suvel ning 2012/2013. aasta talvel.

Teatavasti tagatakse siseruumide värske õhuga varustatus välisõhu abil, seega on siseruumide suhteline õhuniiskus on tihedalt seotud välisõhus sisalduva niiskusega (joonis 1). Suhteline õhuniiskus väljendab, kui suure osa moodustab õhus sisalduv veeauru rõhk küllastuseks vajalikust. Sealjuures sõltub suhteline õhuniiskus õhu temperatuurist.

Siseõhk ja välisõhk

Joonis 1. Arvutuslik suhteline õhuniiskus siseruumides (t = 21 °C) ning keskmine välisõhu suhteline õhuniiskus perioodil 1970…2000 (EMHI, 2012; autorite arvutused)

Saab järeldada, et olukorras, kus siseruumides lisaniiskusallikaid ei paikne, langeb suhteline õhuniiskus välisõhu soojendamisel ruumitemperatuurini 21 °C alla 25%-i  kõige tõenäolisemalt jaanuari-, veebruari-, märtsi- ning detsembrikuus. Siinjuhul on mainitud 25%-i kui võimalikku piirmäära, kuid tegelikkuses pole enamikele hoonetüüpidele suhtelise õhuniiskuse piirmäärasid Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud. Rohkem infot suhtelise õhuniiskuse alaseid regulatsioonidest ning soovitustest saab leida uuringust  ”Sisekliima mõõtmised Tartu linna haldushoonetes“.

Ühe lahendusena võib liigkuival ajal kasutada õhuniisuteid (joonis 2), kuid sellisel juhul tuleb arvestada asjaoluga, et ruumiõhku lisanduvad lisaks veeaurule ka kasutatavas vees sisalduvad ained.

Õhuniisutid

Joonis 2. Õhuniisutite kasutamise mõju

Tulemuste täpsem analüüs on teostatud artiklis.

Jaanus Uiga

Konverentsid Perterburis ja Jelgavas

20…22.05 osalesid Andres Annuk ja Alo Allik Venemaal rahvusvahelisel konverentsil International Agri-Environmental Forum 2013. Konverents toimus SZNIIMESH-i uurimisinstituudis, mis asub Peterburi külje all Puškini linnas. Eelnevalt nimetatute ning Jaanus Uiga kaasautorlusel konverentsile kirjutatud artikkel käsitles tuulegeneraatorite väljundvõimsuste kõikumist ning selle mõjude vähendamise võimalusi.

Alo ettekanne Peterburis

Peterburist liiguti juba 22. mai hilisõhtul edasi Lätti, kus 23. mail kandis Alo Allik ette konverentsi Engineering for Rural Development jaoks koostatud artikli Comparison of Various Consumer Workload Charts to Availability of Renewable Energy Production Characteristis põhiteesid. Sealse artikli põhiteemaks oli mitmesuguste Eesti elektritarbijatele tüüptarbimisgraafikute sobivus tuulegeneraatorite ning päikesepatareide elektritoodanguga.

Jelgavas paikneva Läti Põllumajandusülikooli (Latvia University of Agriculture) tehnikateaduskonnas, kus konverents toimus, tegeletakse samuti taastuvenergia väikelahendusi käsitlevate teemadega ning seetõttu tekkis võimalus sealsete ekspertidega mitmeid huvitavaid teadmisi vahetada. Taastuvenergiaseadmete uurimise üheks silmapaistvamaks näiteks oli teaduskonnahoone hoovis paiknev tuule- ja päikeseenergia hübriidsüsteem, mille päikesepaneelide välja nimivõimsuseks oli 2,5kW ning kahe tuuliku nimivõimsuseks kaks korda 1,5kW. Süsteemis toodetava energia kasutusotstarbeks on planeeritud elektriautode laadimine.

Jelgava hübriidsüsteem

Alo Allik